Ebaõnnestumised

Hei-hei.

Täna olen ma kurb. Ja selle kõige juures, ei saa kedagi teist süüdistada kui iseennast. Oma kogu elu olen ma see mitte-nii-tore inimene, kes teeb kõiki asju viimasel minutil. Ja jah, ma olen selle eest korduvalt vastu näppe saanud. Aga ilmselt ei mõju, sest ikka ja jälle jätkan vana rasva peal edasi. 

Ühesõnaga tellis üks tore inimene patju. Minu peas käis kohe mõte, et äääh, see ju nii lihtne, ühe õhtu värk. Ja siis loomulikult see jäigi viimasele õhtule. Ja siis otsustas minu tubli ja muidu suurepärane masin jonnima hakata. Just siis, eks. Ja võta või tina, ei õmble ja kõik. Tegin mis ma tegin, lubasin kolm, aga kahjuks jõudsin vaid ühte. Piinlik, pettunud iseendas, kõigis enda kodu lähedal elavates inimestes (sest ju mitte kellegil ei olnud masinat laenata) ja veel kord iseendas.

Aga mis ma ikka halan. Eks te vaadake ja hinnake ise minu öiseid punnistusi. Ütlen ausalt, ega ma ka rahul ei ole. See on nüüd üks nendest töödest, kus pilt minu peas ja see mis välja tuli ei klapi kohe kuidagi. Nuux.

Selline kurvavõitu postitus täna. Siiralt loodan, et tellija jääb rahule ja ei pea pikka viha...

Päikest,

Anna